Miks kaubanduskeskustesse ei sobi loomakliinikud?
Viimase aja moevooluks Eesti veterinaarmeditsiinis on loomakliinikute rajamine kauba- ehk meelelahutuskeskustesse. Majanduslikult lähtuvalt tundub kõik olema ilus ja õilis kui suurema käibe ja külastatavuse nimel nihutatakse meditsiiniasutused sinna, kus inimesed juba nii ehk nii liiguvad. Kui vaadelda sellist suundumust aga meditsiinilisest vaatenurgast, siis tegu võib olla väga riskantse ja ohtliku suunaga. Seda eelkõige nii inimestele kui ka loomadele. Miks? Püüan selgitada ja argumenteerida.
Me istume (nii loomad kui inimesed) tinglikult püssirohutünni otsas, mis varem või hiljem plahvatab. Püssirohuks on mikrobiaalne maailm ehk bakterid ja süütenööriks inimeste rumalus. Bakterid ümbritsevad meid kõikjal ja nagu ikka elavale organismile kohane, soovivad nemadki jääda ellu, andes selleks hulgaliselt järglasi. Antibiootikumide laia ja sageli väära kasutamisega on tekkinud olukord, kus tundlikud tüved hävivad, aga resistentsed ehk antibiootikumidele mittealluvad baktertüved jäävad ellu ja paljunevad. Bakterite edasikandumine toimub enamasti vahetu või kaudse kontakti kaudu.
Üllatusena võib tunduda paljudele see, et nii inimestel kui ka koertel võivad olla ühised resistentsed baktertüved. Aga nii see on. Ja nakkuse ülekandumine võib toimuda lihtsalt koera sügades, katsudes või puudutades pindu, millega koer on olnud kontaktis. Ülekandumine võib toimuda nii koeralt koerale, koeralt inimesele kui ka vastupidi. Seega saavad resistentsed tüved osaks meie tavapärasest mikrofloorast.
Probleemiks muutub selline olukord siis, kui haigestume ise või haigestub loom ja vajame antibakteriaalset ravi ning selgub, et haigustekitajad on enamustele antibiootikumidele resistentsed.
33 000 inimest sureb hetkel iga-aastaselt antibiootikumide resistentsuse tagajärjel (WHO andmed) ja see on kasvav number!
Inimestel ja loomadel on jagada üks ja seesama elu ja tervis, mida ei saa paraku lahus vaadelda.
Kuidas haakub kogu eelnev lugu kaubanduskeskuste ja loomakliinikutega?
Oleme jõudnud oma arengus niikaugele, et igaüks võib oma mädaneva, oksendava ja lahtise kõhuga lemmikloomaga läbi ostukeskuse ja erinevate kaupluste loomakliinikusse siirduda. Saastades oma teel nii ruume kui pindasid ja andes seega võimaluse bakteriaalsete nakkuste levikuks ja edasikandumiseks.
Loomakliinik on kohaks, kus ei tohiks nakkus edasi kanduda ei loomalt loomale, loomalt inimesele ega inimeselt loomale ja selle tagamiseks tehakse igapäevaselt suurt tööd. Kui aga loomad saastavad enne ja pärast kliinikusse jõudmist väga intensiivse kasutusega ruumipindu, siis oleme kindlasti aidanud kaasa nakkuste s.h. ka resistentsete bakterite edasikandumisele.
Eks tõde ehk diagnoos selgub tavapäraselt alles pärast loomakliinikus käimist, kuid siis on ennetavate abinõude kasutuselevõtmiseks juba hilja.
Marti Lasn